Kasvatusprintsiibid. Osa 2

Lewis Carroll „Alice imedemaal“ 

Tüdrukul raamatust, kes võis vabalt suhelda kõigiga, keda kohtab, oli päriselus täiesti reaalne prototüüp. Kuid erinevalt muinasjutu-Alice´ist oli päris Alice kasvatatud 19. sajandi viktoriaanliku Inglismaa traditsioonide kohaselt tütarlapseks, kes igal võimalikul juhul tegi reveransse ega hakanud täiskasvanutele vastu.  

Kasvatusviis: oma ajast ees olev.

Mida sealt üle võtta?
Kuigi L. Caroll ei ole peategelase vanemaid eraldi personaažidena esile toonud, võib Alice´i sõnadest järeldada, et ta saab hea hariduse ning on koolis edukas. Kuid tähtis on siiski muu.

Selle põhjal, millise julgusega väike Alice ütleb välja oma arvamuse, võib aru saada, et teda kasvatatakse tollele ajastule mitteomaste põhimõtete järgi. Alice mõtleb iseseisvalt ega usu kujuteldavaid autoriteete. Nõustuge, et see on oluline kasvatuse osa – õpetada last austama teisi mitte nende staatuse, vaid tegude põhjal.

Lisaks sellele võib raamat hämmastava kujutlusvõimega tüdrukust avada täiskasvanute jaoks võibolla ühe tähtsaima kasvatusalase saladuse – ei ole vaja tagant kiirustada lapsepõlve: see ei ole ettevalmistus päriseluks, see ongi elu.    

Tsitaat raamatust: „Aga kust ma võin leida kellegi normaalse?“
                                  „Mitte kusagilt,“ vastas Kass, „normaalseid ei ole olemas. Sest kõik on nii erinevad        
                                  ja üksteisele üldsegi mitte sarnased. Ja see on minu arvates normaalne.“

Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren ei ole mitte ainult suurepäraste lasteraamatute autor, vaid on teinud palju rohkem – ta on suutnud Rootsi ühiskonda veenda alatiseks loobuma laste kehalisest karistamisest. Seda põhimõtet toetab tema uskumatult lõbus ja heasüdamlik raamat väikesest paharetist Emilist.

Kasvatusviis: kannatlikkus ja usk lapsesse.

Mida sealt üle võtta?
Pärast järjekordset Emili vempu on lugeja ärevuses – äkki poiss saab nüüd naha peale. Kuid mitte kordagi ei puutunud vanemad poissi näpuotsagagi, olgugi, et kannatasid tema tegude tõttu. Kui asi läks juba nii kaugele, et naabrid tahtsid Emili Ameerikasse välja saata, andis ema kõigile karmi vastulöögi.

Ema lõputu headus, armastus ja lapsepõlve mõistmine kandsid lõpuks vilja. Olgugi, et Emil oli haruldane pahandusetekitaja, jäi ta tänu oma perekonna mõistvale suhtumisele lahke ja kaastundliku südamega poisiks ega muutunud kibestunuks ning endassesulgunuks.

Lugu Emilist tuleks meenutada iga kord, kui me avastame lapse päevikust punase tindiga kirjutatud hirmsa märkuse, leiame eest ema lemmikhuulepulgaga täis joonistatud tapeedi või õngitseme supi seest välja seebitüki, sest keegi tegi sellega laboratoorseid katseid. Siis on vaja mõelda Emili ema tarkusele ja võtta rahustuseks paar tilka palderjani.

Tsitaat raamatust: Rumalad, rumalad vahtramäelased! Kui nad vaid teadnuks, kelleks saab Emil, kui ta suureks kasvab, ei oleks nad niimoodi hädaldanud! Sest Emilist sai täiskasvanuna ei vähem ega rohkem kui külavanem.